Kriitika on väga vajalik. See aitab meil näha iseennast. Teised on justkui peeglid, kelle otsa vaadates näeme, kuidas saame veel rohkem sisemiselt avarduda ja oma potentsiaali väljendada.
Hirm kriitikat vastu võtta näitab, et meie loomingu väärtus sõltub välise maailma peegeldusest ja ühiskonnas loodud normidele vastamisest.
Kriitikat tuleb võtta nii nagu see on, oma ‘’minast’’ eemaldudes.
Tuleb meeles pidada, et me saame alati valida, mis kriitikaga haakume ja kuidas.
Teine inimene võib meile kriitikat anda, kuid kui ta teeb seda ‘’mina’’ seisukohast, kaasnevad sellega tavaliselt tema enda emotsionaalsed kogemused. Sel juhul ei teki kahe (või enama) inimese vahel voolav hingeline avardumise ring, vaid selle juurde käib kriitika andja emotsionaalne kogemus, mis lahterdab teise inimese väljendusviisi ühel hetkel kas sobivaks või mitte sobivaks (seda lähtuvalt enda kogemusest).
Kriitika andmise puhul pole absoluutselt tähtis see, mida Sina arvad või ei arva. Kriitikat andes suuna oma tähelepanu punktile, mida on sellel inimesel vaja teada, et tema hing saaks avarduda ja kuidas ta saaks veel rohkem oma potentsiaali väljendada.
Kui vaatleme kriitikat avardumise potentsiaalina, siis näeme kohe, kes annab tagasisidet oma emotsionaalsest kogemusest ja kes peegeldab seda, mida meie hing tegelikult vajab. Viimasega tekib ühine voolamine, kus kriitika pole enam kriitika, vaid ühine avardumisviis mõlema osapoole jaoks.
Kriitkat andes vaata ka seda, mida teise inimese looming Sulle endale peegeldab. Võib olla kohad, mida teises negatiivselt välja tahad tuua, on tegelikult sinu enda haavad ja nõrgad kohad, mis vajavad tervendust ja tähelepanu SINUS, mitte temas.
Kriitikaga haakumine
Kriitika saamisel on hea võtta vaatleja seisukoht: kõik öeldu võtta vastu nii, nagu see on, oma ‘’minast’’ eraldatud olles, sest siis ei saa ego hüpata ja klammerduda valusasse. Kui teine inimene peegeldab, saame oma ‘’minast’’ eraldudes alati teadvustada tagasiside tuuma ning sealt vaadata, kas haakume sellega (ehk nõustume) või tunneme teisiti. Just tunneme, mitte ei arva.
Tundmise puhul lähtume oma südamehäälest. Arvamise puhul tahame end kaitsta ja õigustada. Kriitikat saades pole vaja end kaitsta. Kaitset vajab mõistus, mis haakub õige ja vale, piisava ja ebapiisava külge.
‘’Minast’’ eraldudes ei puuduta meid absoluutselt see kriitika, mis on antud emotsionaalselt pinnalt ja me laseme sel lihtsalt minna.
Kui valime kriitikaga haakuda, toimub meis avardumine. Samuti võime kriitikat võtta kui kinnitust, et võime enda tunnetusele kindlaks jääda ning oleme õigel teel, kuigi teine inimene seda otseselt ei ütle. Peegelduse tõlgendamine ja see, kui palju me endaga kaasa võtame, on lõpuks meie enda otsustada.
Kriitika pole hirmude maa, vaid võimalus avardada oma meelt ja maailmapilti.
Leave a Comment