Lõpuks pole tähtis see, kas me juhime elu ise või laseme end kanda.

Kui meie kulgemises on kaks asja: teadlik meel ja vastutus iga mõtte/tunde/teo eest, mida teeme, siis küsimus kumba tunnet rohkem järgima peaks, pole enam tähtis.

Ämbrisse astume siis, kui meie teed juhib mõistusehääl, mis loob oma nägemuse ja tingimused, kuidas elu elama peaks ja mida meil on kõike vaja enne, kui saame tunda end hästi.

Juhin endagi tähelepanu viimasel ajal kohale, et kui ütleme, et anname end elu kanda, siis mingi sissejuurdunud mustri ajendil tekib vahel tunne, et nii luues ei pea me enda elu eest vastutama. Kuid ülim meisterlikkuse saavutame just siis, kui vastutame.

Vastutades jälgime teadliku meelega kõike enda ümber.

Nii hakkame ühel hetkel läbi mingi imepärase sisemise impulsi tajuma, millal peaks lubama elul meile asi avada ja millal peaks ise sammu tegema.

Kõik rajaneb oskusel iseennast kuulata, mistõttu on ülimalt vajalik puhastada ära kõik see tolm, mis meie sisehääle tajumist hägustab.

Siin tuleb mängu mõte et kõik hakkab seestpoolt. Kõik mida loome enda sees, peegeldub väljas.

Kui vastutame iseenda ja oma sisemuses toimuva eest, saab see kõigepealt puhastuda ja siis avada meile maailma, mida loome südamega. Kus mõistus hoiab meid teel, kuid teed rajab süda.

Tasakaal. Me otseselt enam ei juhi aga juhime kogu aeg. Vaatleme elu. Me oleme lihtsalt elu väljendus.