Igas uues olukorras kohtame hirme. Iga uus olukord toob meie nõrkuskohad esile. Hetked, kus tunneme ‘’kas ma ikka saan hakkama?’’, ‘’kas ma olen pädev?’’. Iga kord kui teeme midagi uut, tekib meis üks hetk see küsimus:‘’Kas ma ikka soovin seda sammu teha?’’
See hetk võib olla viivuks ja vaid hetkeline mõttevälgatus, kuid see tuleb, sest see on meie loomulik reaktsioon. See on ego, kes mitte ei püüa meid alla tõmmata, vaid kaitsta kukkumise eest.
Kukkumine ise pole halb. See on elu loomulik osa, oma juurte veel sügavamte kihtide avastamine ning sealt uuesti tõusmine, veel vägevam sirutus taeva poole.
Kukkumised ei kao. Ajapikku muutub see, kuidas me kahtlustavatele eneseväärtuse mõtetele reageerime ja vastavalt sellele ka aeg, mis kukkumisest välja tulemiseks kulub.
Mida teadlikumalt me uue olukorra proovilepanekuid vastu võtame, seda kiiremini ületame faasi, kus kardame iseend väljendada ja maailma peegeldust näha.
Ajapikku muutub see, kui kaua me hirmus ja kahtlustavates eneseväärtuse mõtetes kinni istume. Me õpime nägema hirme kõrvalt. Selle asemel, et ‘’olla’’ see hirm, on see hirm ‘’meie kõrval’’ ja me lihtsalt vaatleme seda kui inimlikku osa.
Hirmu teadlikkuse tuues näeme, et see on puhas kaitse, mida meie ego soovib luua. Saame aru, et pole vaja karta. Lubame endal teadmiseks võtta, et me kõik oleme teel. Ja siis see hirm pole enam ‘’See’’ hirm. Hirm lihtsalt on ja me valime kas minna sellega või selle kõrval.
Leave a Comment